Mis maa see on? See hetk oli kõige võimsam hetk sellel laulupeol…
Niii võimas, niii fantastiline, niii võimatult hingemattev tunne! Kõik läks korda palju paremini, kui lootsime uskuda. Eilne päev oli kui kirss vahukooretordi otsas! See tunne… tunne, et oled üks nii pisike lüli, milleski nii tähtsas, on meeli ülendav. Kõik oli vapustavalt suurepärane: seista seal laval teiste keskel, lipp käes ja laulda- see ei ole mitte millegagi võrreldav. Seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. See on südamete keel tunnete maailmas. See oli meie koorielu üks kõige ilusamaid päevi ja loodan, et see tunne, emotsioon, SEE LAULUPIDU ei kao me südametest iialgi.
Nüüd on koht, kus tuleb kõiki-kõiki veel kord tänada ja kallistada kõvasti selle unistuse täitumise eest! Aitäh TEILE! Tänan, et kõik aitasite kaasa, sellele ideele- ”Palupera kooli laulukooril pääseda laulupeole”- tõeks saamisele!!!
Ja me lubame, et alustatud lauluteed ei jäta me enam pooleli. Me laulame ikka ja alati, me laulame südamest   ja hingega. Me laulame Eestimaale! Me laulame koos ja ühiselt! Me laulame Maale ja Ilmale! Me laulame järgmistel laulupidudel….