Pärast lõbusat ja veidike väsitavat bussisõitu jõudsimegi peaaegu terves koosseisus draamaringiga Kundast Tallinnasse. Kui kõik veidike vanalinnas kolatud said, jõudsime enne kolme Nukuteatrisse, kus meid võttis vastu projekti koordinaator Helen. Ootasime põnevusega, et teada, mis edasi saab, ning mängisime ise üksteisele garderoobiabilisi.
Saime Ja peagi saabus ka giid, kellega käisime läbi paar saali, nende hulgas ka külma saali, kus enamus meist lõbusalt endale sooja hakkasid tegema. Edasi jätkasime retke muuseumisse, mis on õnneks ühendatud teatrihoonega. See aitas meil natukenegi vältida libedaid ja märgi teid.
Käisime mööda huvitavaid ruume, kus nägime Nukuteatri näitlejatest, muusikutest ja muusikalidest väikseid filmiklippe, erinevaid nukke, mida varem näidendites on kasutatud ning õudustetuba, mis paljudel emotsioonid lakke viis. Kulutasime viie euro sendiseid ning tegime neist Nukuteatri mündikesed. Samuti saime teha endast naljakaid pilte. Tagatipuks said mõned meist klaassilla peal hirmu ületada. Poisid muidugi lootsid, et kellelgi tüdrukutest on seelikud seljas. Aga ei vedanud neil.
Pärast muuseumi tuuri saime teatri kohvikus jalgu puhata ja kõhtu hea toiduga täita, et veelgi energilisemad oleksime. Peagi suundusime uuesti garderoobi, et end riidesse panna ja edasi seigelda. Käisime Vabaduseväljakul grupipilti tegemas ning võitlesime lauldes libedusega. Peatselt olimegi jõudnud Vene teatrisse, kus meid meeldivalt vastu võeti.
Nägime, kuidas Nukuteatri ja Vene teatri noorem generatsioon ühiselt proovi tegid, see kestis kokku kolm ja pool tundi(vahepeal oli 15-minutiline paus ka). Nad näitasid läbi erinevate etüüdide, harjutuste ja mängude, kui tähtis on näitlemistöös usaldus ja improviseerimine. Hea oli näha, kuidas ka erinevast rahvusest näitlejad saavad teha koostööd, isegi, kui nad alati üksteise keelest aru ei saa. Osad harjutustest olid meile tuttavad, teised aga võõrad, pänevat jälgimist oli aga küllaga.
Proovi lõppedes jagati meile juhtnööre edaspidiseks ja nõu harjutuste ning esinemiste tarvis. Saime teada, et järgmine kohtumine toimub veebruarikuu alguses, siis juba ääretult huvitava juhendaja, hr. Anti Kobini, käe all ja Kundas.
Usun, et projekti juhendajatel pole veel täielikku ülevaadet sellest, mida meie draamaring endast tegelikult ette kujutab ega meil sellest, mis edaspidi täpselt toimuma hakkab, aga ootame üksteise tundmaõppimist suure huviga. Kirss tordil oli ka fakt, et meil on kuus kuud aega, et end TREFi jaoks ette valmistada. Pealinn, hoia alt, siit me tuleme!
Hoolimata sellest, et Tallinnas plaanitust kauem läks ning pahura bussijuhiga koju alles hilisõhtul jõudsime, suutsime järgmisel päeval vapralt kooli minna, teades, et algamas on põnev ning uudne periood kõigi meie, draamakate, jaoks.
